Iiri hundikoer on huvitav tõug. Keskajal oli ta Iirimaal suhteliselt levinud ning igal maakonnal oli määratud kindel arv, mitu iiri hundikoera pidi neil olema - kaitseks huntide eest. Sellest ajast on Iirimaal palju jutustusi iiri hundikoertest ja nende tegemistest, tuntum on Cu-Chulainn lood nendest koertest. Iiri hundikoer on oma algupäralt mitmekülgne - teda sai kasutada sõjakoerana, kelle ülesandeks oli tirida sadulast maha vastase ratsanikke, jahikoerana, kes tõi perele toidu lauale, hoiatajana, kes andis märku läheneva võõra eest. Need omadused kokku muutsid koera oma peremehe varjuks - neil oli õigus oma peremehi saata kõikjal, omadus, mis pole tõust kadunud tänapäevalgi.
Iiri hundikoera loetakse giganttõuks - nende turjakõrgus on 80-90 cm, harvad pole ka juhused, kui isased koerad on veel kõrgemad. Seega kui unistad sellest koerast, pead harjuma mõtlema suurelt - tema transportimiseks on vaja suurt autot, temaga koos diivanil olemiseks suurt diivanit. Väikesed, paarikilosed toidupakid tasub selle tõuga ära unustada - kuivtoiduvajadus on ca 700-800 grammi päevas. Ent oma suurusest vaatamata on nad äärmiselt sõbralikud ja heatahtlikud perelemmikud. Seda niikaua, kuni neisse tugevalt sisse aretatud jahikirg ei ära. Selle äratamiseks sobib ükskõik milline liikuv objekt - nad on silmadega jahtivad koerad ehk hurdad.
Oleme otsustanud hetkel selle tõu kasvatamisega mitte tegeleda kenneliomaniku tervise tõttu, ent aitame teil leida kutsika - seega võtke julgelt ühendust, kui teil on huvi selle tõu vastu.
Kui tunned iiri hundikoerte vastu rohkem huvi, oled alati oodatud ühendust võtma. Lisainformatsiooni sellest tõust leiad ka Eesti Iiri hundikoerte ja Soti Hirvekoerte Tõuühingu koduleheküljelt.